Täna ärkasin üles ja hakkasin õppima.
Õppisin kuni kella kuueni välja, sest homme on VÕSi järeltöö...
Ma endale muidugi seal väga lootust ei julge anda, kogu see õppimine on olnud vaevaline...
Ema sidus kipsile uuesti sideme peale, aga veits liiga kõvasti vist, sest jalg tõmbub jahedaks...
Nüüd ootan superstaarisaadet, et saaks Martenile ja Otile häält anda kui nad head mussi teevad täna.
Tahaks hullult digiboksi enda tuppa, sest siis saaks midagigi teha siin selle asemel et passida tühja, aga mu tore vend ei taha seda juhet osta, millega see võimalik oleks, sest muidu on mul liiga hea. Seega selle asemel ei näe keegi seda, mis Travel&Livingus või NatGeo Wildis toimub. =(
Kusjuures mul on esimene seltskondlik üritus kipsiga ka vist võimalik.
Nimelt vb toimub see reede üks sünnipäevapidu. See saab huvitav olema, kui teine toimub...
Sest ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik mingi... pidutseda niimoodi, et kui ma umbes jooki lähen võtma, siis kõik naeravad. =D
Vähemalt kõik juba teavad, mis juhtus, seega ma ei pea seletama seda õhtu jooksul mitu korda = WIN!
Aga nüüd ma lihtsalt... passin edasi. (:
pühapäev, 22, november 2009
reede, 20, november 2009
Insomnijaak.
reede, 20, november 2009
Nonii!
Olen olnud vapper ja püüdnud vaatamata oma soole ning võimetusele füüsilisi ebamugavusi hästi taluda mitte viriseda, aga üks asi selle kipsi juures ajab mind küll hulluks.
Ja see on nimelt see, et MA EI SAA MAGADA!!!
(PS! Pilt iseloomustab päris hästi seda värki, kas pole?)
Kell faking kaheksa hommikul üles ärgata on lihtsalt kohutav.
Siiamaani on asi olnud sedamoodi, et lihtsalt hakitud une pärast on viimane ärkamine jäänud kella kolme peale päeval, mis on okei vist kui kooli pole võimalik minna.
Aga täna lükkasin luugid lahti kell kaheksa hommikul juba ja SEE on lihtsalt väljakannatamatu!
Rääkisin ja arutlesin siin küll oma emaga seda asja üht ja teistpidi ning käisin välja idee minna kipsiajaks unerohtudele, et saaksin miskitki moodi magada ühtlaselt ja korralikult, aga tema otseloomulikult ei suuda näha selle käigu vajalikkust ja ajas sõrad vastu.
Mille tulemus on siis see, et ma olen praegu juba üleval (not to mention, et ma ärkasin öösel ka iga kord üles, kui end pöörata tahtsin) ja nüüd ka omajagu grumpy.
Besides, kuna kipsis on mu parem jalg, siis on nii ehk naa garanteeritud see, et Mari astub veel järgnevad 11 hommikut vasaku jalaga voodist välja.
Nagu ka täna.
Unenägu oli ka täna omajagu irooniline, mis nägin, sest see sisaldas endas tantsimist ja muid füüsiliselt aktiivseid tegevusi. =D
Pani mind mõtlema selle läheneva sünnipäeva peale, mis tulemas on.
Peaks hakkama varsti tegelema sellega, you know...
Kutsed ja särgid-värgid.
Ma tõesti loodan, et selleks ajaks võetakse see kuradima kips ära, sest lonkav sünnipäevalaps reeglina ei ole hea peokonseptsioon. EVER.
*sügan vahepeal sukavardaga oma jalga, BRB*
...
*update: seda kohta ei saa sukavardaga sügada... küll aga saab katse käigus ennast sukavardaga torgata ning hästi palju ropendada. Ikka veel sügeleb. Kurat.*
Hea uudis on see, et ma sain eile suhteliselt valutult duši all käidud.
Veits orbik oli olla küll, sest ma ei ulatanud ise isegi dušši reguleerima või kinni panema, aga sain hakkama.
Pildistamisväärt oli mu jalg sel hetkel kui ma vanni ronisin.
Nimelt panime jala otsa suure rohelise prügikoti ning ülevalt otsast tõmbasime toidukile ka ümber (et kips märjaks ei saaks).
Tulemuseks oli selline pilt, et minu jalg on kõigepealt kaetud ülevalt läbipaistva läikiva toidukilega ning siis tuleb suur puhvis roheline säär.
Tuleb ära mainida, et andis päris huvitava disainiidee juhuks, kui ma kunagi peaks tahtma endale kilepükse...
Duši all käimine tegi tuju heaks (nagu alati) ja tuletas mulle taaskord meelde, et selle näol ON tegu maailma kõige parema asjaga ja seda isegi juhul, kui oled lombakas värd. (:
Sorry, et ma siin nüüd kogu aeg oma vigastusest jahun, aga üle pika aja on taas nii palju aega, et jõuab kirjutada ja kuna muud erilist väga mu elus ei toimu ka tulenevalt minu immobiilsusest, siis ma kirjutan oma kipsist.
Tuba on ka imelikult korras...
Nüüd aga võiks kasutada võimalust, et olen vara üleval ja midagi veel ei toimu ning õppida esmaspäevaseks VÕSiks...
...kuigi kool on antud hetkel SUHT problemaatiline teema, tulenevalt sellest, et üks nädal jäi nüüd sujuvalt vahele.
Aga peab hakkama saama, jah!
Hoidke mulle siinkohal pöidlaid sõrmi ja ninasid ristis.
*lehvitab debiilselt ja liiga energiliselt*
Olen olnud vapper ja püüdnud vaatamata oma soole ning võimetusele füüsilisi ebamugavusi hästi taluda mitte viriseda, aga üks asi selle kipsi juures ajab mind küll hulluks.
Ja see on nimelt see, et MA EI SAA MAGADA!!!
(PS! Pilt iseloomustab päris hästi seda värki, kas pole?)
Kell faking kaheksa hommikul üles ärgata on lihtsalt kohutav.
Siiamaani on asi olnud sedamoodi, et lihtsalt hakitud une pärast on viimane ärkamine jäänud kella kolme peale päeval, mis on okei vist kui kooli pole võimalik minna.
Aga täna lükkasin luugid lahti kell kaheksa hommikul juba ja SEE on lihtsalt väljakannatamatu!
Rääkisin ja arutlesin siin küll oma emaga seda asja üht ja teistpidi ning käisin välja idee minna kipsiajaks unerohtudele, et saaksin miskitki moodi magada ühtlaselt ja korralikult, aga tema otseloomulikult ei suuda näha selle käigu vajalikkust ja ajas sõrad vastu.
Mille tulemus on siis see, et ma olen praegu juba üleval (not to mention, et ma ärkasin öösel ka iga kord üles, kui end pöörata tahtsin) ja nüüd ka omajagu grumpy.
Besides, kuna kipsis on mu parem jalg, siis on nii ehk naa garanteeritud see, et Mari astub veel järgnevad 11 hommikut vasaku jalaga voodist välja.
Nagu ka täna.
Unenägu oli ka täna omajagu irooniline, mis nägin, sest see sisaldas endas tantsimist ja muid füüsiliselt aktiivseid tegevusi. =D
Pani mind mõtlema selle läheneva sünnipäeva peale, mis tulemas on.
Peaks hakkama varsti tegelema sellega, you know...
Kutsed ja särgid-värgid.
Ma tõesti loodan, et selleks ajaks võetakse see kuradima kips ära, sest lonkav sünnipäevalaps reeglina ei ole hea peokonseptsioon. EVER.
*sügan vahepeal sukavardaga oma jalga, BRB*
...
*update: seda kohta ei saa sukavardaga sügada... küll aga saab katse käigus ennast sukavardaga torgata ning hästi palju ropendada. Ikka veel sügeleb. Kurat.*
Hea uudis on see, et ma sain eile suhteliselt valutult duši all käidud.
Veits orbik oli olla küll, sest ma ei ulatanud ise isegi dušši reguleerima või kinni panema, aga sain hakkama.
Pildistamisväärt oli mu jalg sel hetkel kui ma vanni ronisin.
Nimelt panime jala otsa suure rohelise prügikoti ning ülevalt otsast tõmbasime toidukile ka ümber (et kips märjaks ei saaks).
Tulemuseks oli selline pilt, et minu jalg on kõigepealt kaetud ülevalt läbipaistva läikiva toidukilega ning siis tuleb suur puhvis roheline säär.
Tuleb ära mainida, et andis päris huvitava disainiidee juhuks, kui ma kunagi peaks tahtma endale kilepükse...
Duši all käimine tegi tuju heaks (nagu alati) ja tuletas mulle taaskord meelde, et selle näol ON tegu maailma kõige parema asjaga ja seda isegi juhul, kui oled lombakas värd. (:
Sorry, et ma siin nüüd kogu aeg oma vigastusest jahun, aga üle pika aja on taas nii palju aega, et jõuab kirjutada ja kuna muud erilist väga mu elus ei toimu ka tulenevalt minu immobiilsusest, siis ma kirjutan oma kipsist.
Tuba on ka imelikult korras...
Nüüd aga võiks kasutada võimalust, et olen vara üleval ja midagi veel ei toimu ning õppida esmaspäevaseks VÕSiks...
...kuigi kool on antud hetkel SUHT problemaatiline teema, tulenevalt sellest, et üks nädal jäi nüüd sujuvalt vahele.
Aga peab hakkama saama, jah!
Hoidke mulle siinkohal pöidlaid sõrmi ja ninasid ristis.
*lehvitab debiilselt ja liiga energiliselt*
neljapäev, 19, november 2009
Head sõberid. (:
neljapäev, 19, november 2009
Vahvamast vahvad sõbrad on mul. =)
Kuna ma siin vigase ja lombakana kodus istun, siis Keijo otsustas oma seagripile vaatamata ikka natukene minu peale mõelda ning saatis Martiniga mulle mandariine, viinamarju ja lille.
See oli lihtsalt üle mõistuse kena nendest mõlemast.
Votnii...
Lisaks ikka küsivad inimesed, et kuidas läheb, jne.
See on armas!
Täna tegin ponnistuse ja otsustasin kargud nurka visata ning hakata lonkama ilma selleta.
Andsin ju jalale 2 päeva nõutud puhkust kipsis, aga kuna ma ei taha, et lihased liiga laisaks läheks ja ära kärbuks, siis pean liigutama ennast.
Koristasin tuba.
Muide, iga kord, kui ma maast midagi võtta tahan, siis ma teen pääsukest - stiilne as hell!
Hih.
Natukene valus on, aga see läheb üle, ma arvan.
Kui ema koju jõuab, siis proovin selle dušiallkäimisnalja ka ära ning pärast võib täitsa inimese tunne tekkida!
Annan hiljem teada, kuidas see läks.
(Ilma piltideta kahjuks. =( )
Cheers!
Ahjaaa, hea sarja avastasin ka - "The Big Bang Theory"
I'm in LOVE! =)
Kuna ma siin vigase ja lombakana kodus istun, siis Keijo otsustas oma seagripile vaatamata ikka natukene minu peale mõelda ning saatis Martiniga mulle mandariine, viinamarju ja lille.
See oli lihtsalt üle mõistuse kena nendest mõlemast.
Votnii...
Lisaks ikka küsivad inimesed, et kuidas läheb, jne.
See on armas!
Täna tegin ponnistuse ja otsustasin kargud nurka visata ning hakata lonkama ilma selleta.
Andsin ju jalale 2 päeva nõutud puhkust kipsis, aga kuna ma ei taha, et lihased liiga laisaks läheks ja ära kärbuks, siis pean liigutama ennast.
Koristasin tuba.
Muide, iga kord, kui ma maast midagi võtta tahan, siis ma teen pääsukest - stiilne as hell!
Hih.
Natukene valus on, aga see läheb üle, ma arvan.
Kui ema koju jõuab, siis proovin selle dušiallkäimisnalja ka ära ning pärast võib täitsa inimese tunne tekkida!
Annan hiljem teada, kuidas see läks.
(Ilma piltideta kahjuks. =( )
Cheers!
Ahjaaa, hea sarja avastasin ka - "The Big Bang Theory"
I'm in LOVE! =)
kolmapäev, 18, november 2009
Kipsiuni.
kolmapäev, 18, november 2009
Kuna ma juba kord olen siin kipsine ja telekast tulevad seebikad ning magan ülihalvasti tulenevalt sellest, et ei saa end väga liigutada, siis kirjutan siia oma ulmelistest unenägudest...
Unenäos oli mingisugune meeletult suur kaubanduskeskeskus, kuhu mina, Anita ja Madis läksime shoppama. See keskus oli uus ja ääretult suur. Proovisime igasuguseid mütse ja asju seal.
Keset keskust oli aga mingisugune suur-suur punase kattega spordiväljak, kus peal igasugused inimesed jooksid ringi. (Muuhulgas Liisa, kallis ak.ema, kui Sa seda loed, Sa olid ka seal jooksmas, üks organiseerijaid, ülla-ülla (:) ja siis olid mingid ülesanded, mida inimesed pidid täitma, muuhulgas näiteks mingite sigarite suitsetamine, mis isegi ei olnud sigarid, vaid pigem nagu kuivatatud lihatorud. Jooksmine jms oli ka täitsa tavaline.
Võtsime siis ka osa, kuigi seal omavahel võistlesid kauplused ja kliendid ning kauplustel oli mingi 1831381831831 punktine edu klientide ees, kellel oli vaid 0 punkti.
Feil, I know....
Igaljuhul meil juba arenes see mäng ja arusaamine, aga siis järsku tundsin vingulõhna ja enne kui ma arugi sain, oli terve maja tossu täis ja keegi karjus, et tulekahju...
Jooksime siis välja.
Mina jooksin mingi noore ema kõrval, kellel oli imik kätevahel.
Ja see imik nagu aeglustas teda meeletut moodi ja siis ma pakkusin talle, et võin ise seda last kanda ning ta oli nõus.
See oli pisike tüdruk ja natuke aega pärast jooksmist jõudsime me mingise parki ja jäime lõpuks seisma. Ruttu tekkis meie ümber miski laagrilaadne asi.
Vaatasin, et beebi oli paljas ja kuna õues oli jahe, püüdsin meeleheitlikult talle oma riideid ümber mässida.
Sellele vaatamata paistsid tema pisikesed käed või jalad kogu aeg kusagilt välja ja kuigi tal ei tundunud külm olevat, püüdsin siiski teda sisse mässida...
Ema ei tundnud alguses tite vastu mingisugust huvi ja läks hoopis eemale mingi rahvaga jalgpalli mängima... (Kae, kus tuli sportlane välja!)
Siis kui aga rohkem inimesi tuli, siis emme hüppas minu juurde ja hakkas pahandama sellepärast, et ma tema lapsega tegelen ning krahmas ta enda kätte.
Ka unenäos olen ma ebaõigluse suhtes allergiline ning see ajas mind nii ärritusse, et läksin natukeseks eemale ühe puu juurde rahunema.
Toetasin seljaga vastu puud ja vaatasin lund.
Siis kõndis eemalt juurde Martin ja püüdis mulle midagi seletada ning siis tuli keegi veel ning siis ärkasin üles.
Vot nii...
Ivar oli täna armas ja tuli mind vaatama.
Tõi mulle kingituseks muumitrollide üllatusmuna ja veel ühe asja. See oli temast hästi-hästi armas!
Aitäh, Ivar! (:
Nüüd toon endale süüa. Mmmm.
Unenäos oli mingisugune meeletult suur kaubanduskeskeskus, kuhu mina, Anita ja Madis läksime shoppama. See keskus oli uus ja ääretult suur. Proovisime igasuguseid mütse ja asju seal.
Keset keskust oli aga mingisugune suur-suur punase kattega spordiväljak, kus peal igasugused inimesed jooksid ringi. (Muuhulgas Liisa, kallis ak.ema, kui Sa seda loed, Sa olid ka seal jooksmas, üks organiseerijaid, ülla-ülla (:) ja siis olid mingid ülesanded, mida inimesed pidid täitma, muuhulgas näiteks mingite sigarite suitsetamine, mis isegi ei olnud sigarid, vaid pigem nagu kuivatatud lihatorud. Jooksmine jms oli ka täitsa tavaline.
Võtsime siis ka osa, kuigi seal omavahel võistlesid kauplused ja kliendid ning kauplustel oli mingi 1831381831831 punktine edu klientide ees, kellel oli vaid 0 punkti.
Feil, I know....
Igaljuhul meil juba arenes see mäng ja arusaamine, aga siis järsku tundsin vingulõhna ja enne kui ma arugi sain, oli terve maja tossu täis ja keegi karjus, et tulekahju...
Jooksime siis välja.
Mina jooksin mingi noore ema kõrval, kellel oli imik kätevahel.
Ja see imik nagu aeglustas teda meeletut moodi ja siis ma pakkusin talle, et võin ise seda last kanda ning ta oli nõus.
See oli pisike tüdruk ja natuke aega pärast jooksmist jõudsime me mingise parki ja jäime lõpuks seisma. Ruttu tekkis meie ümber miski laagrilaadne asi.
Vaatasin, et beebi oli paljas ja kuna õues oli jahe, püüdsin meeleheitlikult talle oma riideid ümber mässida.
Sellele vaatamata paistsid tema pisikesed käed või jalad kogu aeg kusagilt välja ja kuigi tal ei tundunud külm olevat, püüdsin siiski teda sisse mässida...
Ema ei tundnud alguses tite vastu mingisugust huvi ja läks hoopis eemale mingi rahvaga jalgpalli mängima... (Kae, kus tuli sportlane välja!)
Siis kui aga rohkem inimesi tuli, siis emme hüppas minu juurde ja hakkas pahandama sellepärast, et ma tema lapsega tegelen ning krahmas ta enda kätte.
Ka unenäos olen ma ebaõigluse suhtes allergiline ning see ajas mind nii ärritusse, et läksin natukeseks eemale ühe puu juurde rahunema.
Toetasin seljaga vastu puud ja vaatasin lund.
Siis kõndis eemalt juurde Martin ja püüdis mulle midagi seletada ning siis tuli keegi veel ning siis ärkasin üles.
Vot nii...
Ivar oli täna armas ja tuli mind vaatama.
Tõi mulle kingituseks muumitrollide üllatusmuna ja veel ühe asja. See oli temast hästi-hästi armas!
Aitäh, Ivar! (:
Nüüd toon endale süüa. Mmmm.
teisipäev, 17, november 2009
Miuksti.
teisipäev, 17, november 2009
Käisin siis täna erialaarsti juures ära, nimelt ortopeedi juures.
Kõige suurem hirm oli, et tegu on meniskirebendiga ning et tuleb opilauale minna, sest selline oli eilne traumapunktis pandud diagnoos.
Ja kui nii oleks olnud, oleks täna kohe ruttu opp ka ära tehtud.
Ei olnud siiski meniskirebend, oli miski külgmise sidelihase venitus (võin ka eksida diagnoosis, täpselt ei mäleta, sest sel hetkel oli liiga valus sellest, et mu jalg sirgeks suruti) ning otsustati kips panna.
Minu elu esimene kips, juhhei!
Aga väga massiivne, sest algab minu kanna algusest ning lõppeb suht alles sealt, kus kann algab. Ehk siis liikumisvõime on minimaalne. Hetkel liigun rohmakalt ringi oma kahe karguga ning igasugune pikaajalisem istumine mujal kui voodi peal tekitab hirmu.
Rääkimata sellest, et ma saan ennast pesta arvatavasti nuustikuga nagu mingi tõeline orbik ning juuste pesu või muud säärased asjad on hetkel enam kui komplitseeritud.
Sain mingid suhteliselt kanged retseptiravimid ka et põletiku ja valu leevendada...
Samas ei ole ma ikkagi ülimalt õnnetu...
Selles suhtes, et 2 nädalat kipsi on kahtlemata õudukas kooli ja hügieeni ja liikumise mõttes, ent samas hea, et lõpuks ometi mingi diagnoos pandi ning jalg fikseeriti.
Lisaks oli mul ääretult-ÄÄRETULT tore arst, hästi sümpaatne.
Oleks ma vaid 15 aastat vanem... Heheeee....
Ma pole vist väga kaua aega nii meeldivat härrat kohanud, seega ta sai isegi andeks selle, et ta mulle haiget tegi, kuigi tema põhjustatud valu oli umbes 1000 korda väiksem sellest valust, mida traumapunktiarstid mulle eile tekitasid.
Tuleb õppida vaid selili magama, jnejne.
Anti lootust, et 1. detsembril saan kipsist lahti, ehk siis oma sünnipäevaks hopefully olen vormis.
Nüüd lihtsalt jäävad ära ball ja kooli aastapäev, aga see pole maailmalõpp. =)
Füüsilist ikaldust on nähtavasti ka vaja. ^^
Kõige suurem hirm oli, et tegu on meniskirebendiga ning et tuleb opilauale minna, sest selline oli eilne traumapunktis pandud diagnoos.
Ja kui nii oleks olnud, oleks täna kohe ruttu opp ka ära tehtud.
Ei olnud siiski meniskirebend, oli miski külgmise sidelihase venitus (võin ka eksida diagnoosis, täpselt ei mäleta, sest sel hetkel oli liiga valus sellest, et mu jalg sirgeks suruti) ning otsustati kips panna.
Minu elu esimene kips, juhhei!
Aga väga massiivne, sest algab minu kanna algusest ning lõppeb suht alles sealt, kus kann algab. Ehk siis liikumisvõime on minimaalne. Hetkel liigun rohmakalt ringi oma kahe karguga ning igasugune pikaajalisem istumine mujal kui voodi peal tekitab hirmu.
Rääkimata sellest, et ma saan ennast pesta arvatavasti nuustikuga nagu mingi tõeline orbik ning juuste pesu või muud säärased asjad on hetkel enam kui komplitseeritud.
Sain mingid suhteliselt kanged retseptiravimid ka et põletiku ja valu leevendada...
Samas ei ole ma ikkagi ülimalt õnnetu...
Selles suhtes, et 2 nädalat kipsi on kahtlemata õudukas kooli ja hügieeni ja liikumise mõttes, ent samas hea, et lõpuks ometi mingi diagnoos pandi ning jalg fikseeriti.
Lisaks oli mul ääretult-ÄÄRETULT tore arst, hästi sümpaatne.
Oleks ma vaid 15 aastat vanem... Heheeee....
Ma pole vist väga kaua aega nii meeldivat härrat kohanud, seega ta sai isegi andeks selle, et ta mulle haiget tegi, kuigi tema põhjustatud valu oli umbes 1000 korda väiksem sellest valust, mida traumapunktiarstid mulle eile tekitasid.
Tuleb õppida vaid selili magama, jnejne.
Anti lootust, et 1. detsembril saan kipsist lahti, ehk siis oma sünnipäevaks hopefully olen vormis.
Nüüd lihtsalt jäävad ära ball ja kooli aastapäev, aga see pole maailmalõpp. =)
Füüsilist ikaldust on nähtavasti ka vaja. ^^
esmaspäev, 16, november 2009
Traumapunktikäik.
esmaspäev, 16, november 2009
Kuulasin siis kõikide hurjutamist ja käisin täna traumakas ära.
Ehk siis rohkem ei ole vaja pahandada Mariga, et ta ikka peaks minema ja et mida ta küll mõtleb. (:
Seda, mis mulle räägiti ja asja räägin homme kui olen targem.
Ehk siis rohkem ei ole vaja pahandada Mariga, et ta ikka peaks minema ja et mida ta küll mõtleb. (:
Seda, mis mulle räägiti ja asja räägin homme kui olen targem.
laupäev, 14, november 2009
13 ja reede - ära sõnasin.
laupäev, 14, november 2009
Eile oli siis see tore 13 ja reede.
Lõpuks otsustasin ikkagi Maailma kasuks, sest tahtsin Merkat näha ning suhelda inimestega...
Tagantjärele mõeldes oleksin kahtlemata pidanud midagi muud tegema...
See kontserdiosa oli muidu tore. Vist.
Rahvast oli nii palju, et ma loobusin ideest püüda ka oma sõpru mängimas näha. Istusin parem Merkaga lauataga ja ajasin juttu.
Merka ikka suutis mind üllatada päris korralikult.
Hull neiu on ikka. =)
Aga vot see, mis juhtus pärast pidu oli jube!
Tekkis idee minna proovikasse edasi kämama...
Annes kõndis Ivari kõrvaklappide ja pleieriga minema.
Me mõtlesime need tema käest tagasi võtta.
Ja siis juhtus Tom.
Tom juhtus kohe niimoodi, et kogemata kukutas mu pikali.
Mitte lihtsalt pikali.
Niimoodi pikali, et ma olen liikumisvõimetu. Selles suhtes, et mu jalg keeldub sirgeks minemast, sest see teeb põrguliku valu, ma kasutan antud hetkel liikumiseks karku ning jalg on paistes nii, et veri ei käi läbi ja siis varbad on nagu pisikesed jääpurikad.
Räägitakse siin miskist traumapunktist ja kipsist, aga ma mõtlesin, et lasen veel natuke jalal olla, no äkki ikka läheb paremaks!?
Vennaraas sai mulle juba hea hüüdnime - orbik - ja nalja on kui palju.
Eriti siis kui ma mööda treppe liigun.
It is hilarious.
Aga kui magada saaks öösel okeilt, oleks okei, aga see on veits raskendatud kui jalga sirgeks ajada ei saa, mul on meeletu vajadus jalga sirgeks ajada. =D
Aga mul on Tomist ka kahju, ta tundis ennast halvasti. =(
Säh sulle 13 ja reedet!
Lõpuks otsustasin ikkagi Maailma kasuks, sest tahtsin Merkat näha ning suhelda inimestega...
Tagantjärele mõeldes oleksin kahtlemata pidanud midagi muud tegema...
See kontserdiosa oli muidu tore. Vist.
Rahvast oli nii palju, et ma loobusin ideest püüda ka oma sõpru mängimas näha. Istusin parem Merkaga lauataga ja ajasin juttu.
Merka ikka suutis mind üllatada päris korralikult.
Hull neiu on ikka. =)
Aga vot see, mis juhtus pärast pidu oli jube!
Tekkis idee minna proovikasse edasi kämama...
Annes kõndis Ivari kõrvaklappide ja pleieriga minema.
Me mõtlesime need tema käest tagasi võtta.
Ja siis juhtus Tom.
Tom juhtus kohe niimoodi, et kogemata kukutas mu pikali.
Mitte lihtsalt pikali.
Niimoodi pikali, et ma olen liikumisvõimetu. Selles suhtes, et mu jalg keeldub sirgeks minemast, sest see teeb põrguliku valu, ma kasutan antud hetkel liikumiseks karku ning jalg on paistes nii, et veri ei käi läbi ja siis varbad on nagu pisikesed jääpurikad.
Räägitakse siin miskist traumapunktist ja kipsist, aga ma mõtlesin, et lasen veel natuke jalal olla, no äkki ikka läheb paremaks!?
Vennaraas sai mulle juba hea hüüdnime - orbik - ja nalja on kui palju.
Eriti siis kui ma mööda treppe liigun.
It is hilarious.
Aga kui magada saaks öösel okeilt, oleks okei, aga see on veits raskendatud kui jalga sirgeks ajada ei saa, mul on meeletu vajadus jalga sirgeks ajada. =D
Aga mul on Tomist ka kahju, ta tundis ennast halvasti. =(
Säh sulle 13 ja reedet!
reede, 13, november 2009
13 ja reede...
reede, 13, november 2009
...lausa karjub postituse järele, kas pole?
Päeva algus on olnud hea.
Ma magasin kella poole neljani. ^____^
Aga vähemalt sain vist Jäägri ja superpika unega sellest pisikupoisist lahti, kes minu sees siin vahepeal pesitses. ^^
14 tundi und nähtavasti võib seda põhjustada...
Siiani midagi pekki ei ole läinud (ptüi-ptüi-ptüi) pigem vastupidi - olen üksinda kodus, sest inimesed on kas maal, koolis või tööl ning kaalun väikest laulumaratoni, sest üle pika aja on mul vist isegi natukene häält = WIN!
Täna tahaks jõuda Geni, Mimicryle ja Põhjalasse.
Igale poole probably ei jõua, aga Põhjalas solidaarsuse pärast käiks ikka ning Merkat tahaks näha, kes on nüüd Eestis tagasi ja head mussi tahaks ka.
Bäää!
Äkki minu 13. reede needus ongi see, et mind pole kloonitud!? =(
Päeva algus on olnud hea.
Ma magasin kella poole neljani. ^____^
Aga vähemalt sain vist Jäägri ja superpika unega sellest pisikupoisist lahti, kes minu sees siin vahepeal pesitses. ^^
14 tundi und nähtavasti võib seda põhjustada...
Siiani midagi pekki ei ole läinud (ptüi-ptüi-ptüi) pigem vastupidi - olen üksinda kodus, sest inimesed on kas maal, koolis või tööl ning kaalun väikest laulumaratoni, sest üle pika aja on mul vist isegi natukene häält = WIN!
Täna tahaks jõuda Geni, Mimicryle ja Põhjalasse.
Igale poole probably ei jõua, aga Põhjalas solidaarsuse pärast käiks ikka ning Merkat tahaks näha, kes on nüüd Eestis tagasi ja head mussi tahaks ka.
Bäää!
Äkki minu 13. reede needus ongi see, et mind pole kloonitud!? =(
neljapäev, 12, november 2009
Changes again!
neljapäev, 12, november 2009
Wipipipiiiii!
Punane periood sai lõpuks läbi ning selleks, et celebrate'ida oma uut suunda elus, sai juuksed pruuniks värvitud.
Kohe sai khuuli pildi ka kõrvale, hea kui kodus ikka hommikuti paparatzzisid leidub. =)
Igaljuhul see uus olemisesüsteem on hea mul, eriti tšill ja rahulik.
Negatiivsed asjad on muidugi endiselt olemas, aga flying solo nagu kergendab tugevalt koormat, ma usun! ;)
Homme on Mimicry laiv ning Seksoundi diskopidu, laupäeval lähen Genklubi hiphopholismile pileteid müüma ja pühapäev saab ehk puhata, sest algne plaan minna Lätti kukkus veits nagu ära.
Ajaaa, tantsimine on pühapäeval.
Loodan, et olen sellel ajal veel elus. (:
Täna olin natuke tõbine, tegin ühe kakao Jägermeistriga, mis sai maru kange ja nüüd passin niisama.
Mmm! ^^
Nii hea, et homme kooli ei ole!!!
Aga tripingi praegu eemale jälle, mingi jabur film hakkas. =)
Punane periood sai lõpuks läbi ning selleks, et celebrate'ida oma uut suunda elus, sai juuksed pruuniks värvitud.
Kohe sai khuuli pildi ka kõrvale, hea kui kodus ikka hommikuti paparatzzisid leidub. =)
Igaljuhul see uus olemisesüsteem on hea mul, eriti tšill ja rahulik.
Negatiivsed asjad on muidugi endiselt olemas, aga flying solo nagu kergendab tugevalt koormat, ma usun! ;)
Homme on Mimicry laiv ning Seksoundi diskopidu, laupäeval lähen Genklubi hiphopholismile pileteid müüma ja pühapäev saab ehk puhata, sest algne plaan minna Lätti kukkus veits nagu ära.
Ajaaa, tantsimine on pühapäeval.
Loodan, et olen sellel ajal veel elus. (:
Täna olin natuke tõbine, tegin ühe kakao Jägermeistriga, mis sai maru kange ja nüüd passin niisama.
Mmm! ^^
Nii hea, et homme kooli ei ole!!!
Aga tripingi praegu eemale jälle, mingi jabur film hakkas. =)
pühapäev, 8, november 2009
Douchette.
pühapäev, 8, november 2009
Isadepäevahommik siis...
See laiendatud perekonnaring on ikka massive.
Kõik räägivad samal ajal teistega, keegi väga ei kuula, mida teine räägib, ainult üks suur mauramismaraton.
Ja Mari saab endiselt oma venna käest bashi, sest naise olemasolu vähendab nähtavasti õe olulisust märgatavalt.
Nädalavahetus möödus Keijo pool.
Reede õhtul oli Patricku sünnipäev, millest mina ja Martin ja mingi aja Annes ka osa võtsid, viibides sama maja teisel korrusel (LOL) ning laupäeval käisin ma lihtsalt pealt vaatamas, kuidas Martin ja Keijo arvutiga mängisid. Ja fotoalbumeid nägime ka.
Neid on palju Keijol. VÄGA palju.
Mõlemal päeval jõudsin täiesti hommikul alles koju.
Vanaema oli ka ülevak. Mõlemal korral. =D
Hannes ja Sandra kutsusid Tallinnasse geopeitust mängima.
Ma kujutan juba ette, kuidas me sinna lähme - Anita tuterdab Timmil käevangus ja Sandra Hannesel, mehed aitavad oma naisi üle poriloikude ja mina upun esimesse sooauku ära. ^^
It is going to be SO much fun!
Täna ma vist olen kergelt iroonilises meeleolus. Tulenevalt hommikust, kus mind paika pandi.
Seega ehk ei ole kõige parem aeg pikema postituse jaoks.
Tuleks hoopis püüda minna sellesse muudi, kus ülejäänud pere on.
Või midagi.
Eks ma proovin, vms.
Wish me luck.
See laiendatud perekonnaring on ikka massive.
Kõik räägivad samal ajal teistega, keegi väga ei kuula, mida teine räägib, ainult üks suur mauramismaraton.
Ja Mari saab endiselt oma venna käest bashi, sest naise olemasolu vähendab nähtavasti õe olulisust märgatavalt.
Nädalavahetus möödus Keijo pool.
Reede õhtul oli Patricku sünnipäev, millest mina ja Martin ja mingi aja Annes ka osa võtsid, viibides sama maja teisel korrusel (LOL) ning laupäeval käisin ma lihtsalt pealt vaatamas, kuidas Martin ja Keijo arvutiga mängisid. Ja fotoalbumeid nägime ka.
Neid on palju Keijol. VÄGA palju.
Mõlemal päeval jõudsin täiesti hommikul alles koju.
Vanaema oli ka ülevak. Mõlemal korral. =D
Hannes ja Sandra kutsusid Tallinnasse geopeitust mängima.
Ma kujutan juba ette, kuidas me sinna lähme - Anita tuterdab Timmil käevangus ja Sandra Hannesel, mehed aitavad oma naisi üle poriloikude ja mina upun esimesse sooauku ära. ^^
It is going to be SO much fun!
Täna ma vist olen kergelt iroonilises meeleolus. Tulenevalt hommikust, kus mind paika pandi.
Seega ehk ei ole kõige parem aeg pikema postituse jaoks.
Tuleks hoopis püüda minna sellesse muudi, kus ülejäänud pere on.
Või midagi.
Eks ma proovin, vms.
Wish me luck.
Telli:
Postitused (Atom)
